Sinilatv harilik "Lasuur"

70-80 cm kõrgune püsik. Kuni 15 cm pikkustesse pööristesse koondunud helesinised kellukjad õied läbimõõdus kuni 1,5 cm. Õitseb 2. aasta juunis-juulis 45-50 päeva. Talvekindel kuni -35 kraadini. Põhja-Ameerika floksi sugulane. Imeilusad ornamentaalsed sulgjagused lehed. Õied helesinised, õisikutesse koondunud. Õisikuvõrsed kuni 30-40 cm. Eelistab päikeselist toitaineterikast kasvukohta. Paljundatakse nii seemnetega kui puhma jagamise teel. Kasvab nii päikesepaistelises kui ka poolvarjulises, jahedas kasvukohas. Külv  vastu talve oktoobris või kevadel mais. Külvata sügavusele 1,5 cm. Tärkab ühtlaselt 15-20 päeva pärast. Seemikuid võib pealt väetada 2-3 korda täisväetisega. Kasutatakse rühmas, segapeenras, on sobiv lõikelill.

Vili: karbike mustade seemnetega, mis valmivad augustis. 
Kultuurtaimena kasvatatakse XVI sajandist. Talvekindel, talub külma kuni -35°C. 
Kasutusala: kasvab päikesepaistel kuid ka poolvarjus niiskes kasvukohas.
Muld: Kerge niiske kultuurmuld, viljakas mitte väga happeline. 
Hooldus: peale õitsemist lõigata täielikult tagasi. Arenevad uued lehed ja õied. 
Paljundamine: seemnetega ja põõsa jagamise teel. Paljuneb isekülvi  teel. Seemned külvatakse kohe peale valmimist talve alla või kevadel. Külvatakse 1,5 cm sügavusele.
Tõusmed ilmuvad 15-20 päeva pärast. Suve jooksul võib teha pealtväetamist 2-3 korda täisväetisega, virtsa või linnusõnniku leotisega. Taimed hakkavad õitsema teisel aastal. Taluvad ümberistutamist nii kevadel kui sügisel.
Põõsa jagamist on parem teha sügisel kuid võib teha ka kevadel. Põõsas kaevatakse välja ja lõigatakse tükkideks. Mida vanem on põõsas seda kergem on seda teha. Saadud osad istutatakse vahedega 20-50 cm. Sügisese istutuse korral on vaja teha auk sügavam või taim pärast pealt multðida 3-5 cm paksuse turbakihiga, et ta talvel üles ei kerkiks.
Võib paljundada ka rohtsete võrsetega. Selleks lõigatakse taime varre ülaosast 10-12 cm võrse mis on välja kasvanud juurevõsust.
Kasutusala: istutatakse gruppidesse, hekina, sobib lõikelilleks. Peale õitsemist kaotab dekoratiivsuse. Istutatakse koos teiste püsikutega naga näiteks iiris.

Teaduslikus ja rahvameditsiinis kasutatakse siniladva (kreeka palderjani, lahingu-rohu) juuri ja juurikaid rahustava vahendina unetuse, epilepsia, kurnava köha puhul (kroonilise ja terava bronhiidi puhul).
Rahustav toime ületab palderjani 8-10 korda. Teada on ka kasutamine koos kassiurvaga mao ja soolestiku haavandtõve raviks.
Neurasteenia ja unetuse puhul; 6-8 g juurtele valada peale 1 klaas keeva vett, keeta veevannis kuni 30 min, jahutada 15 min, kurnata ja võtta 1 sp lusika kaupa 3 korda päevas pärast sööki.

Et aeda kaunistada, pole sugugi vaja hankida haruldusi ega "eksootikat". Kõige tavalisemad vastupidavad lilled, mis kasvavad niitudel ja põldudel, võivad tuua mitte ainult silmailu, vaid ka kasu.
Sinilatv (Polemonium caeruleum) - sellest hea näide. Looduses kohtab seda taime Euroopa osas Moldaaviast Murmanski oblastini, samuti ka Lääne- ja Ida-Siberis. Nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast "polemos", mis tähendab "sõda", "vaidlust". Kaks kreeka valitsejat tülitsesid omavahel sellepärast, et kumb avastas esimesena selle taime kasulikud omadused. Kultuuris on sinilatv tuntud XVI sajandist. Meditsiinis kasutatakse risoomi koos juurtega. Tarvitatakse tõmmise ja ekstraktina bronhiidi ja kopsupõletiku korral, rahustava vahendina unepuudude korral, haavandite korral ja närvivapustuste korral.

Sinilatv - mitmeaastane rohtne taim kõrgusega kuni 100 cm. Varred üksikud, püstised, harunevad ülemises osas. Lehed suured, läikivad, paaritusulgjad. Õrnad helesinised õied on lame-kellukjad, läbimõõt kuni 1,5 cm, koondunud tipmistesse pöörisõisikutesse, mis on meeldiva aroomiga. Õitseb juulist 40-50 päeva. Kasvatades sinilatva aias, peab arvestama sellega, et ta on niiskust armastav taim, ning looduses kohtab teda jõgede kallastel ja niisketel niitudel, seepärast tuleb kasvukohaks valida kõrge põhjavee seisuga koht.
Teda on kerge seemnetest kasvatada. Neid võib külvata kohe peale korjamist, talve alla, või varakevadel hästi väetatud mulda.Tõusmed arenevad aeglaselt ja esimese aasta lõpuks on välja kujunenud vaid leherosett, õitsema hakkab sinilatv teisel kasvuaastal. Taimedelt, millelt soovitakse korjata seemneid, ei lõigata äraõitsenud õisikuid maha, viljad valmivad augustis- septembris. Viljad - peaaegu ümarad kuprad on täidetud suures koguses tumepruunide, väikeste seemnetega.
Lõigatud õisikud koos seemnekupardega pannakse järelkuivama õhutatavasse sooja ruumi. Samuti saab  paljundada roheliste pistikutega, mis lõigatakse suve alguses rohtunud võrsetippudest 10-12 cm pikkused. Pistikud pannakse varjulisse peenrasse ja kastetakse rikkalikult. Sinilatv on tundlik kõrge õhutemperatuuri ja kuivuse suhtes, eriti arengu algperioodis.
Kui rääkida siniladva dekoratiivsetest omadustest, siis suuremat huvi kujutavad endast sordid valgete ja roosade õitega. Kindlasti pakub tõelist huvi ilusate kirjude lehtedega sinine sinilatv "Variegata". Sinilatv on kõrge taim, ning tema istutused sobivad lillepeenra tahaplaanile, varjulisemasse kohta, kus on piisavalt niiskust.
Kaaslased: Brunnera, Iris sibirica, Trollius.

Harilik sinilatv. Bot. syn.: Polemonium sibiricum D. Don.